Skarabeus on egiptlaste püha sõnnikumardikas. Arvatakse, et sõnnikukuulide veeretamine meenutas egiptlastele päikese kulgemist üle taevalae. Jumal Ra oli tihti kujutatud selle sama sitikana, esindamaks varahommikust päikest Kheprit.Skarabeus loona valmis minu sulest keskkooli ajal ning oli algselt lühike jutuke. Kirjutasin selle tookord enda lõbuks. Kuna olin vaimustuses egiptuse kultuurist ja eelkõige mütoloogiast, (rääkimata veel minu esimestest sammudest õppimaks egiptuse hieroglüüf-kirja lugema) otsustasin, et minu loo kangelaseks peab saama üks piinatud muumia. Ja mis siin salata, üheks inspiratsiooni allikaks oligi minu tollane lemmikfilm „Muumia.“ Jutt pidi kindlasti kandma endas kõrgemat moraali ning valisin selleks ahnuse karistamise. Vaevalt möödus aasta, kui mul tekkis idee jutuke koomiksivormi panna. 2001 aasta suvel alustasingi joonistamist, mis kestis umbes pool aastat. Tegemist oli mu esimese läbimõeldud koomiksiga.
Vahepeal on tulnud seitse korda kalendrit vahetada ning eelmise aasta septembris koondati minu töökoht, mille tulemusena sain endale paratamatult palju vaba aega. Aja sisustamine vist oligi üheks lükkeks, et vana lugu sahtlist üles otsida ning sellele uus ja värskem vorm anda. Mu ammune unistus oli saada sama asi ilusate kaante vahele. Kuidas seda teha, ma loomulikult ei teadnud ei tookord ega ka nüüd, kui asja uuesti käsile võtsin. Võimalused avanesid järgemööda, vaja oli lihtsalt asjaga uuesti algust teha.Pisteliselt olen jõudnud tegeleda ka loo järje välja mõtlemisega. Valmis on käsikiri, mis ootab lahtijoonistamist. Siinkohal ma korrigeerin ennast, sest tegemist on hoopis eellooga kuningas Tehuti viimastest päevadest. See lugu räägib kuidas vaaraost sai elav muumia. Aga selle jutu kallal tuleb veel aega kulutada. Ja üleüldse on mõte teha asjale ka kolmas osa. Millest see rääkima hakkab, ei tea ma hetkel isegi päris täpselt. Kindel on see, et kuninga hing ei ole kindlasti veel rahu leidnud aga ma kavatsen selle talle kinkida - lõpuks.
